Puutusin hiljuti kokku huvitava mõttega seoses tehisaru mõjudest uutele tehnoloogiatele. Minevikus on inimesed pidevalt leiutanud sarnastele probleemidele uusi lahendusi. Luuakse uusi teeke, raamistikke ja ka lausa uusi programmeerimiskeeli. Kuigi enamasti kukkuvad need uued lahendused suuresti "vana asja uuesti avastamise" kategooriasse, toovad need mõnikord kaasa ka mõnele alamprobleemile täiesti uue lähenemise. Häid mõtteid saab aga ristkasutada ka teistes projektides ja seega viivad nad üldist progressi seeläbi edasi.
Tehisaru muudab seda olukorda trastiliselt. Kui uus tehnoloogia võimaldab mingi probleemi lahendamist kiirendada näiteks 20% või lausa 50%, siis see ei pruugi tulevikus olla enam piisav. Küsimus tekib ajakulus, mis on vajalik selle uue tehnoloogia kasutuselevõtmiseks ja hilisemaks hoolduseks. Kui tehisarul on hetkel eksisteerivate tehnoloogiate kohta väga suurtes kogustes teadmisi, siis nad suudavad arendajat ka väga palju aidata ning arendust kiirendada. Seega saab arendaja isegi kohmaka ja ehk ebaefektiivse lahenduse valmis kiiremini, kui uue ja parema tehnoloogiaga, mille kasutamisel tehisaru abi suuresti puudub. See kiiruse erinevus võib olla oluliselt suurem kui uue tehnoloogia esialgne lubadus olla milleski 50% parem. Mingis mõttes muutuvad olemasolevad teadmised tehnoloogiate kasutamise kohta väärtuslikumaks, kui tehnoloogiliselt parem lahendus ise. Seega tekitab tehisaru uutele tehnoloogiatele sisenenemisbarjääri, mida on keeruline ületada. Kindlasti suudavad suured korporatsioonid seda tehisaru treeningandmete puuduse probleemi ületada. Kuid tõenäosus, et väikesed hobiprojektid muutuvad laialdaselt kasutatavateks, muutub järjest väiksemaks.
Milleks uus kasutajaliidese raamistik, kui tehisaru oskab ise ReactJS valmis kirjutada?