Millegi esmakordselt tegemisel pööravad inimesed reeglina tähelepanu igale detailile. Igat probleemi ja lahendust tuleb eraldi vaadelda ja analüüsida. Tuleb õppida uusi lähenemisi ning lahendusi, mis sobivad käesoleva projekti lahendamiseks. Kui aga sarnast tegevust teha juba teist korda, on olukord keerulisem - ühest küljest on mingi varasem kogemus olemas, aga teisest küljest ei ole kogemusi veel piisavalt. Seega on väga lihtne üldistada eelmisest tegevusest neid osasid, mis tegelikult ei ole üldistatavad. Soov on kasutada eelmisest kogemusest õpitut ja seda kohe uuesti rakendada. Väga lihtne on aga unustada, mille poolest kaks projekti tegelikult erinevad. Võimalik, et esimeses projektis kasutatud lähenemist ei ole mõistlik teises projektis üldse kasutada. Piisava kogemuse puudumise tõttu aga ei ole võimalik eristada korduvaid ja unikaalseid osasid. Tulemuseks on "teistkordse tegemise efekt", mille kohaselt ülehinnatakse oma võimeid, tuginedes vähesele kogemusele, millest tegelikult ei piisa.
Selle vastu võitlemiseks tuleks teadlikult läheneda asjade teistkordsele tegemisele. Mõistlik oleks palduda appi näiteks mõni kogenenum inimene, kes on sarnast asja juba korduvalt teinud. Kui hoida teadvuses, et teistkordsel tegemisel tuleks olla ettevaatlikum, siis on võimalik vähemalt osaliselt seda probleemi vältida.
- Mõte pärineb raamatust
- Frederick P. Brooks Jr. (1995) The Mythical Man-Month: Essays on Software Engineering